Vabadus olla iseenda peremees

Kaasaegses ühiskonnas peame töötamist iseenesest mõistetavaks. Võime minna kooli, edasi õppima ja oma oskuste ning ambitsioonide põhjal valida endale sobiva karjääri. Oleme vabad asutama oma ettevõtteid – olgu tegevuseks siis uue mobiilirakenduse loomine või juuksurisalongi pidamine. Sageli võime isegi saada toetust, et aidata meid meie tegevustes. Meil on vabadus luua endale oma elu, töötades peaaegu igal alal, millel soovime

Ent nõukogude ajal oli ettevõtlus olematu. Riik kontrollis kõiki ettevõtteid, tööd ja palka. Idee omada eraomandit oli kommunistlikule süsteemile vastuvõetamatu. See tähendas, et igasuguse tulu teeniva ettevõtte, tehase või isegi maa omamine oli ebaseaduslik.

Ettevõtteid ei nimetatud ettevõteteks, vaid riigiettevõteteks ning neid riigiettevõtteid omas ja haldas valitsus. Kõik alates jäätisekioskist kuni tehaseni kuulus riigile.

Töökoha saamisel sõltus saadud töökoht ainult soovitajatest, mitte isiklikest ambitsioonidest või eelistustest. Nõukogude Liit oli kuulus bürokraatia ja lõputu paberimajanduse poolest, nii et kui olid sa kooli lõpetanud, määrati sulle lihtsalt töökoht ja nii see ka jäi.

Ettevõtteid ei nimetatud ettevõteteks, vaid riigiettevõteteks ning neid riigiettevõtteid omas ja haldas valitsus. Kõik alates jäätisekioskist kuni tehaseni kuulus riigile.

Riigiettevõtetel olid juhid, kes olid sageli kommunistliku partei liikmed: nad tegelesid palkade, varustuse soetamise ja muude väljaminekutega. Iga üksiku eseme valmistamisel lähtuti sellest, mida riik otsustas, et kõik ühiskonna elanikud vajavad, mitte selle järgi, mida nad ise tahtsid. See tähendas, et teoreetiliselt ei olnud ei ülejääki, raiskamist ja mis kõige tähtsam ka kasumit.

Tegelikkus oli mõnevõrra erinev. Täna toimivad majandused pakkumise ja nõudluse aluse – kuid Nõukogude Liidus oli ligipääs kõigele, mis ületas igapäevaseid põhivajadusi, peaaegu võimatu. Õigete inimeste tundmine õigel kohal oli hädavajalik kui soovisid elus vähestki luksust, mistõttu Nõukogude Liidus õitses must turg ja korruptsioon.

Must turg oli teretulnud vastumürk valitsuse kontrolli all olevates kauplustes pakutavate toodete vähesele kvaliteedile ja puuduvale mitmekesisusele. Poed said oma nime selle järgi, mida nad müüsid, näiteks “Toit” või “Mööbel” ja kaupa oli seal sageli vaid piiratud kogustes.

Samal ajal kui must turg õitses olid valitsuse poolt kontrollitud poed uskumatult ebaefektiivsed. Nõukogude Liiduvabariigid olid kuulsad kehva klienditeeninduse poolest, kuna tänu mittekasumlikule majandusele polnud klientide heaks kohtlemiseks mingit motivatsiooni.

Kui esimene McDonalds 1990. aastal Moskvas avati tuli töötajaid koolitada klientidele naeratama, kuna see oli Nõukogude Liidus nii ebatavaline. Isegi töö saamine Nõukogude Liidu esimeses McDonaldsis polnud lihtne. Esimesed töötajad olid parimatest parimad nõukogude noored – mainekate ülikoolide tudengid, kes oskasid võõrkeeli ja olid õpitulemustelt nimekirja tipus. Esimesel tööpäeval teenindas McDonaldsi Moskva filiaal üle 30 000 inimese ja tänavatel oli mitme kilomeetri pikkune järjekord

Päris inimesed: Villa tootmisega tegelev ettevõtja

Vene folklooris on lugu leidlikust mehest, kellel õnnestus Nõukogude Liidus luua põrandaalune villa tootmisega tegelev ettevõte, jõudes sellega lõpuks välja ainult vanglasse.

Mehe ülesandeks oli juhtida kaubikut, mis vedas villa Nõukogude Liidu erinevate asukohtade vahel. Toona oli vill hinnaline kaup ja pärast oma ringsõidu tegemist olevat tema kaubikusse jäänud natuke villa ülejääki.

Mõistes, et tal on võimalus paar rubla teenida müües seda mustal turul, alustas ta oma eraettevõtlusega. Mõne aastaga tegutses tema põrandaalune ettevõte juba viies erinevas riigis olles aidatud ja toetatud kümnete kaasosaliste poolt.

Kuna ta ei suutnud oma kogunenud rikkust võimude eest varjata mõisteti ta süüdi riigilt raha omastamises ja saadeti vanglasse. Väidetavalt polnud vangla aga takistuseks tema erakordsele ettevõtlusvaimule, sest ta asutas trellide taga lihtsalt teise äriettevõtte.

    Pin It on Pinterest