Vabadus valida juhte

Tänapäeva Euroopas elame demokraatlikes riikides. Me valime oma liidrid, eemaldame valmistega nad võimult kui leiame, et nad ei tee enam head tööd ning meil on vabadus liituda või siduda end mõne enda valitud erakonnaga.

Demokraatiat on lihtne pidada enesestmõistetavaks, kuid vaid kolmkümmend aastat tagasi olid inimesed valmis oma elu ohtu seadma, et võita õigus hääletada selle poolt, keda nad soovivad. Enne 1989. aasta revolutsioone ja sellele järgnenud Nõukogude Liidu režiimi kokkuvarisemist elasid Nõukogude Liidu kodanikud range kommunistliku võimu all.

Selle aja poliitiline süsteem omas küll demokraatia fassaadi, kuid tegelikkus oli kõike muud.

Teoreetiliselt oli igal linnal ja regioonil oma “valitud” nõukogu. Valijad jaotati kolme gruppi: sõdurid, riigiettevõtte töötajad ja iga piirkonna elanikud. Need kolm gruppi valisid nõukogu, mis omakorda valisid poliitikud võimuahela järgmisele astmele.

Kõlab demokraatlikult, kas pole? Mitte päris …

Oli üks väike probleem. Ehkki igaühel oli valimistel hääl ei saanud valimistel kandideerida kui sa ei olnud kommunistliku partei liige. Nii, et hääletada sai iga inimese poolt niikaua kui ta oli kommunistliku partei liige. Muud alternatiivi polnud.

Kui protesteerisid ja keeldusid hääletamast või rikkusid hääletamissedeli, loeti hääl vaikimisi kommunistliku partei toetamiseks.

Tänapäeval on meil valimistel vabadus hääletada ükskõik millise partei või kandidaadi poolt ja reeglina teame, et kandidaadid on juba läbinud karmi valikuprotsessi, mis hindab nende sobivust ametikohale. Kuid see pole alati nii olnud.

Nõukogude Liidus oli juhi valimise viis palju keerulisem – sageli kaetud salapäraga ja olles kõrgeimate valitsustasandite võimuvõitluste tagajärg. Nii seadis Nikita Hruštšov viiekümnendatel Stalini surmale järgnevatel aastatel end Nõukogude Liidu peasekretäriks.

Oma vastaseid üle kavaldades ja nende alandamist korraldades õnnestus Hruštšovil veenda piisavalt Poliitbüroo – kõrgeim otsustuskogu – liikmeid, et ta on sobivaim isik riigi valitsemiseks ja Nõukogude Liidu kodanikel polnud võimu (ega hääleõigust) salajane otsus tühistada.

Pärast ametisse asumist said need ebademokraatlikud juhid hirmuäratava võimu. Hinnanguliselt põhjustasid Nõukogude Liidu kommunistlikud juhid umbes 15 miljoni inimese surma, paljud konkurendid hukati, vangistati või saadeti Gulagi vangilaagrisse.

Nii, et hääletada sai iga inimese poolt niikaua kui ta oli kommunistliku partei liige. Muud alternatiivi polnud.

Üks kõige vihatum kommunistlik juht oli Nicolae Ceaușescu, kes kujundas endale ebamaise isiksuskultuse kommunistliku Rumeenia peasekretärina 1965. aastast kuni surmani 1989. aastal. Raamatupoed olid kohustatud hoidma müügis tema kõnede 28 köidet, maalikunstnikud ja luuletajad olid kohustatud valmistama teoseid tema ülistamiseks ja iga kriitikanool viis ahistamiseni, vahistamiseni või isegi tapmiseni. Ceaușescu – keda paljud kodanikud võrdlesid kuulsa kaasmaalase krahv Draculaga – sai oma rahva jaoks vihasümboliks oma luksusliku elustiili pärast samal ajal kui rahvas tema võimu all nälgis.

See jõhker ja demokraatlikult valimata juht hoidis võimu peaaegu 25 aastat enne kui inimestel õnnestus lõpuks 1989. aastal ta võimult kukutada. Pärast verist riigipööret koos paljude hukkunutega, hukati esimesel jõulupühal laskekomando poolt ka Ceaușescu ja tema naine.

Päris inimesed: Václav Havel

Václav Havel oli Tšehhi näitekirjanik ja poliitiline aktivist, kes sai kuulsaks Tšehhoslovakkias kuuekümnendatel aastatel kui ta sai teisitimõtlejast presidendiks. Tema tegevus Praha kevade ajal 1968. aastal – kaheksa kuud kestnud poliitilised reformid ja protest, mis lõpuks Nõukogude Liidu sissetungimise tagajärjel maha suruti – viis ta salapolitsei huviorbiiti.

Oma poliitiliste veendumuste tõttu vangistati teda mitmel korral ja ta sai seetõttu rahva silmis kangelaseks. Ta mängis olulist osa sametrevolutsioonis, mis oli 1989. aastal kommunistliku võimu rahumeelse kukutamise juures kriitilise tähtsusega.

1990. aastal toimusid Tšehhoslovakkias esimesed vabad valimised 44 aasta jooksul ja Havel valiti presidendiks.


Pin It on Pinterest