Vabadus saada teada maailmas toimuvast

Tänapäeval elab enamik eurooplasi demokraatlikes riikides, kus ajakirjandus on vaba, poliitilised oponendid väljendavad oma seisukohti ilma hirmu tundmata ja kodanikud vastutavad oma juhtide valimise eest. Meil on juurdepääs tsenseerimata, ööpäevaringsetele uudisele kogu maailmast, õigus õppida tundma teisi riike, kultuure ja inimesi ning õigus teha teadlikke otsuseid selle kohta, kuidas meid valitsetakse

Kuid enne 1989. aasta revolutsioone nägid Nõukogude Liidus asjad välja hoopis teisiti.

Esiteks – valitsus tsenseeris ajakirjandust. See tähendas, et kõik avalikkuse ette jõudnud uudised olid kontrollitud, seega oli ebaselge, mis on tõde ja mis oli kõigest kommunistliku režiimi versioon tõest.

Ajakirjandusvabadus sattus rünnaku alla kohe nõukogude perioodi alguses, kui Leninist sai Nõukogude Venemaa ja hiljem Nõukogude Liidu valitsusjuht aastatel 1917 kuni 1924. Tema võimuloleku ajal sai Venemaast üheparteiline kommunistlik riik, mis võttis kontrolli alla kogu meedia – selline olukord kestis kuni Nõukogude Liidu lagunemiseni 1991. aastal.

Riigi poolt kontrollitud ajalehti levitati Nõukogude Liidus kommunistliku propaganda levitamise eesmärgil. Suuremad üleriigilised ajalehed olid Izvestia (valitsuse hääletoru) ja Pravda (partei hääletoru), mis mõlemad surusid riigi kodanikele peale kommunistlikku propagandat.

Valitsus tsenseeris ajakirjandust. See tähendas, et kõik avalikkuse ette jõudnud uudised olid kontrollitud, seega oli ebaselge, mis on tõde ja mis oli kõigest kommunistliku režiimi versioon tõest.

Nõukogude Liit tagas, et enne avaldamist tsenseeriti kõiki väljaandeid organisatsiooni poolt nimega Glavlit, mille esindaja oli kohal igas uudistetoas.

Nii nõukogude ajakirjanikud kui ka lääne väljaannetele kirjutanud väliskorrespondendid pidid Gavliti esindajatele saatma artiklid ja informatsiooni, et neid enne avaldamist tsenseerida. Valitsus, kes oli ettevaatlik teabe jagamise osas, kontrollis kõiki artikleid.

Nõukogude tsensuuri tähelepanu ei pälvinud mitte ainult ajalehed. Romaanid, luule, ajakirjad, raadio, televisioon – kõik allusid rangele tsensuurirežiimile. Võimule tulles olid kommunistid hävitanud paljud revolutsioonieelsed ja välismaised raamatud, hiljem režiimi muutuste ja tol ajal poliitiliselt ohtlikuks peetud sündmuste tõttu kustutati isegi paljud nõukogude väljaanded.

Nii rangelt kontrollitud informatsiooni ja vaba ajakirjanduse puudumise tõttu polnud kellelgi alust juhte vastutusele võtta ega režiimi ebaõnnestumiste või kuritarvituste esiletoomise võimalust. Nõukogude kodanikel ei jäänud muud üle kui uskuda seda, mida riik neile ütles.

Päris inimesed: Vladimir Bukovski

Vaatamata rangetele tsensuuriseadustele oli võimalusi nende õõnestamiseks. Bukovski oli nõukogude dissident ja osales tihedalt liikumises Samizdat (vene keeles “ise kirjastamine”), mis hõlmas inimesi, kes reprodutseerisid tsenseeritud väljaandeid käsitsi ja levitasid neid sõprade seas.

Tabamisel oli karistus karm, kuid see oli kaval ja leidlik viis välismaailmas tegelikult toimuvast teada saamiseks.

Bukovski võttis selle kokku järgmiselt: “Samizdat: ma kirjutan seda ise, redigeerin seda ise, tsenseerin seda ise, avaldan ise, levitan seda ise ja veedan ise vanglas ka aega.”


Pin It on Pinterest