Vabadus armastada

Tee LGBTQ+ inimeste võrdsete õiguste tagamiseni on olnud käänuline. Ehkki nende aktsepteerimise osas on veel pikk tee minna, oleme lähemal kui kunagi varem maailmale, kus LGBTQ+ inimesed saavad vabalt elada ja armastada ilma seepärast eelarvamuste all kannatamata.

Võib tulla üllatusena, et Nõukogude Liidus polnud alguses homoseksuaalsuse osas ühtset seadust, sest seadus ja karistused olid riigiti väga erinevad. Tegelikult loodi mõned Nõukogude Sotsialistlikud Liiduvabariigid – sealhulgas Armeenia, Venemaa ja Ukraina – ilma seadusteta, mis keelaksid samasooliste suhteid.

Alles 1934. aastal võttis Stalini kommunistlik valitsus vastu üldise seaduse, millega kriminaliseeriti homoseksuaalsus kogu Nõukogude Liidus. 7. märtsil 1934. aastal lisati kriminaalkoodeksisse paragrahv 121, millega keelati sõnaselgelt meeste omavaheline seksuaalvahekord karistusega kuni viis aastat sunnitööga vanglakaristust.

Arvatakse, et paragrahvi 121 alusel vangistati igal aastal kuni 1000 meest – kokku vangistati üle 25 000 mehe. Lesbilisuse kohta ei kirjutatud ühtegi seadust.

Paragrahv 121 tühistati riikide kaupa aeglaselt alates 1953. aastast kuni 1968. aastani, kuid alles seitsmekümnendate aastate alguses hakkas üldsuse suhtumine LGBTQ+ inimestesse paranema. Isegi peale seda kui seadused tühistati suhtuti LGBTQ+ inimestesse kommunistlike võimude poolt endiselt ebavõrdsena ja nad olid tagakiusatud.

Aastatel 1985-1987 arreteeriti Poolas operatsiooni “Hüatsint” käigus palju geisid. Hüatsint oli Poola kommunistliku politsei salajane operatsioon, mille eesmärk oli luua riiklik andmebaas kõigi Poola homoseksuaalide ja nendega suhelnud inimeste kohta. Andmebaasi registreeriti umbes 11 000 inimest. Poola ametnikud väitsid, et operatsioon käivitati äsja avastatud HIV viiruse hirmu tõttu, homoseksuaalsete kuritegelike jõukude kontrolli all hoidmiseks ja prostitutsiooni vastu võitlemiseks.

Vahistatud kodanikud olid sunnitud kaasas kandma spetsiaalseid kaarte nimega “karta homoseksualisty”, mis tähendab “homoseksuaali kaart”. Neid nimetatakse nüüd “różowe kartoteki” ehk roosadeks kaartideks. Poolas asuva LGBTQ+ kogukonna liikmed on esitanud Rahvuslikule Mäluinstituudile avalduse hävitada roosade kaartide registrisse allesjäänud andmed, kuid teinud seda edutult.

Poola polnud ainus koht, kus suhtumine LGBTQ+ inimestesse oli ka pärast nende seadustamist vaenulik. 1989. aastal – kui Nõukogude Liit lagunes – läbi viidud küsitlus näitas, et homoseksuaalid olid Venemaa ühiskonna kõige vihatum inimgrupp. 30% küsitletutest arvas, et homoseksuaalid tuleks likvideerida.

Vaatamata LGBTQ+ inimestesse suhtumise paranemisele pärast 1989. aasta revolutsioone on endise Nõukogude Liidu osades riikides veel vaja suhtumisega maailmale järele jõuda. Näiteks Venemaal on LGBT kogukonna vastane meelsus endiselt väga tugev. 2013. aasta uuring näitas, et 74% venelastest arvas, et ühiskond ei peaks homoseksuaalsust aktsepteerima ja vaid 16% oli neid, kes arvas, et peaks.

Arvatakse, et paragrahvi 121 alusel vangistati igal aastal kuni 1000 meest – kokku vangistati üle 25 000 mehe.

Hiljuti, 2018. aastal, tühistati Venemaal kõigi aegade esimese geiparaadi läbiviimine 24 tunni jooksul pärast selle väljakuulutamist, et kaitsta “traditsioonilisi pereväärtusi” ja takistada lastel “ebatraditsiooniliste seksuaalsuhete propaganda” nägemist.

Siiski, paljud endise Nõukogude Liidu riigid seavad kahtluse alla nõukogude mineviku repressiivse hoiaku ja loovad kõigile võrdset elukeskkonda, muutes LGBTQ+ inimestele võimalikuks elu ilma hirmudeta. Gruusia, Leedu ja Eesti on vastu võtnud õigusaktid igasuguse geidevastase diskrimineerimise keelustamiseks ning Kasahstanis, Lätis, Leedus, Tadžikistanis, Eestis ja Kõrgõzstanis lubatakse transsoolistel inimestel seaduslikult oma sugu muuta.

Türkmenistan ja Usbekistan on ainsad kaks endist Nõukogude Liiduvabariiki, kus meeste homoseksuaalsus on ebaseaduslik. Jätkub võitlus vabaduse eest armastada seda, kes sulle meeldib.

Päris inimesed: Mihhail Kuzmin

Mihhail Kuzmin oli vene luuletaja, muusik ja romaanikirjanik, kes töötas Nõukogude Liidus kuni surmani 1936. aastal. Kuzmin on kõige paremini tuntud oma teose “Tiivad“ (1906) poolest, mis on esimene vene romaan, mille keskmes oli homoseksuaalsus.

Hoolimata tolleaegsest üldisest LGBTQ+ vastasest retoorikast oli Kuzmin kartmatult ja nähtavalt gei, väljendades end töö- ja isiklikus elus täiesti vabalt.

Öeldakse, et Kuzmin väitis, et homoseksuaalsus “pole ebamoraalne ega jumalakartmatu, vaid moraalselt eristatav, eetiliselt sanktsioneeritav ja kohati isegi vaimselt ülimuslik ning see ei seisne dekadentlikus ebamoraalsuses, vaid isiklike väärtuste loomises.”

Kuzmin kohtus 1913. aastal luuletaja Juri Jurkuniga ja lõi temaga intiimsuhte. Paar jätkas aastaid takistamatult tööd ja suhtlemist. 1928. aastaks oli aga avalik ja poliitiline suhtumine homoseksuaalidesse muutunud ja inimesed ei vaadanud neist enam lihtsalt mööda

Vaatamata vaenulikkusele homoseksuaalide suhtes elasid Kuzmin ja Jurkun koos kuni Kuzmini surmani 1936. aastal. Kuzmin suri kopsupõletikku kaks aastat pärast homoseksuaalsuse ametlikku keelustamist. Jurkin suri kaks aastat pärast arreteerimist ja seitse kuud kestnud ülekuulamisi ning ta lasti lõpuks Stalini režiimi ajal läbi viidud poliitilise puhastuse käigus maha.


Pin It on Pinterest