Vabadus teha ja nautida muusikat

Muusika on kõikjal meie ümber ja sellele juurdepääs pole kunagi olnud lihtsam. Saame kuulata raadiojaamu üle kogu maailma, nautida nutitelefonidest miljoneid laule ja osta ühe klõpsuga suvalise albumi või muusikavideo.

Me võime vabalt kuulata igat muusikažanrit – alates rock-metallist ja räpist kuni disko ja tantsumuusikani ning kõige nende vahele jäävaga. Muusikavalikule ligipääs ja muusika kuulamine on meie olemuses.

On raske ette kujutada aega, mil see polnud nii, kuid nõukogude ajal olid asjad väga erinevad. Igasugust Nõukogude Liidus tehtud muusikat tsenseeris valitsus enne selle avaldamist ja enamusele muusikast väljastpoolt Nõukogude Liitu oli juurdepääs keelatud.

See polnud nii ainult muusikaga, sest kogu meediat mida Nõukogude Liidu kodanikud tarbisid – alates kirjandusest ja lõpetades televisiooniga – tsenseeriti, tagamaks, et see oleks kooskõlas kommunistliku valitsuse ametliku ideoloogia ja poliitikaga.

Igasugust Nõukogude Liidus tehtud muusikat tsenseeris valitsus enne selle avaldamist ja enamusele muusikast väljastpoolt Nõukogude Liitu oli juurdepääs keelatud.

Tsensuuri viisid läbi mitmed organisatsioonid. Gosteleradio vastutas raadio- ja telesaadete tsenseerimise eest, Goskomizdat vastutas trükimeedia tsenseerimise eest – romaanidest luuleni ja kõige selle vahele jäävaga ning Goskino vastutas kino ja filmi eest.

Kui Gosteleradiole ei meeldinud mõni bänd või muusik ei mängitud nende muusikat Nõukogude Liidus. Lisaks sellele keelati nende raadios mängimine ja nende muusika eemaldatati müügist. Nõukogude Liidu jaoks muutusid need bändid lihtsalt olematuks.

Oli terve hulk põhjuseid, miks muusika Nõukogude Liidust keelustati. Üks direktiiv pealkirjaga “Välismaiste muusikaliste rühmituste ja kunstnike ligikaudne nimekiri, kelle repertuaarid sisaldavad ideoloogiliselt kahjulikke kompositsioone” anti välja 1895. aastal ja see sisaldas niinimetatud kahjulike bändide üksikasju ja nende keelamise põhjust.

Keelatud muusika nimekirja ei kehtinud ühegi konkreetse žanri suhtes – esinejaid Alice Cooperist kuni Tina Turnerini peeti Nõukogude Liidu raadiolainete jaoks liiga ohtlikuks.

Bände ja muusikuid nagu Black Sabbath, The Sex Pistols ja Madness keelati raadios esitada aga ka Village People, B-52 ja Kiss vägivalla propageerimise eest nende laulusõnades. Lisaks keelustati seksi ja erootika tõttu Tina Turner, Donna Summer ja Shannon English.

Teisi bände keelati selgematel põhjustel: Pink Floyd “NSVLi välispoliitikasse sekkumise eest”, Talking Heads “Nõukogude Liidu sõjalise ohu müüdi loomise eest”, Van Halen “Nõukogudevastase propaganda eest” ja isegi Genghis Khan “Antikommunismi ja natsionalismi eest.”

Vaatamata vangistuse ohule suutsid fännid keelatud muusikute linte Nõukogude Liitu smugeldada. Lindid kopeeriti, siis kopeeriti koopiad ja lõpuks mängiti “Raudse eesriidega” varjatud ühiskonnas suletud uste taga laialdaselt (ja väga vaikselt) keelatud muusikat.

Lisaks ebaseaduslike lintide kuulamisele said inimesed kuulata ka raadiojaamu väljastpool Nõukogude Liitu. Üha enam perekondi ostis lühilainevastuvõtjaid, mis tähendas, et inimesed said raadio keerata välismaa raadiojaamadele, kuid mitte kauaks.

Kommunistlik valitsus oli nii innukas kontrollima, mida kodanikud kuulavad, et nad hakkasid välismaa raadiojaamu blokeerima. Jaamu blokeeriti kogu nõukogude aja jooksul peaaegu 60 aastat, muutes Nõukogude Liidu raadiotsensuurivõrgu maailma kõige võimsamaks.

Laialt levinud blokeerimist peeti tohutuks riigisaladuseks, veel üheks viisiks kuidas kontrollida infot, mis jõuab kodanikeni. Kommunistlik valitsus läks isegi kodumajapidamises kasutavate raadiote impordi peatamiseni ja kontrollini tagamaks, et signaali ulatus oleks alati ainult nõukogude levialas.

Muusika kontrollimisega lootis nõukogude tsensuur kontrollida oma kodanike meelt. Kuid nad ei arvestanud nõukogude rahvaste vabadussooviga ja inimesed jätkasid keelatud muusikaga ebaseaduslike lintide levitamist koos ebaseaduslikult kopeeritud romaanide, luuletuste ja pamflettidega kuni Nõukogude Liidu langemiseni 1989. aastal. Lõpuks olid inimesed vabad kuulamaks muusikat, mida nad armastasid, ükskõik kus ja millal.


Pin It on Pinterest