Vabadus öelda mida mõtled

Enamikus Euroopast oleme tänapäeval harjunud ütlema täpselt seda, mida arvame. Olenemata sellest, kas postitame oma veendumusi Twitterisse, Instagrami või Facebooki või arutame kohvikus sõprade vahel poliitikat, saame alati oma arvamust avaldada. Suletud uste taga jäävad meie vestlused privaatseks, kuid meil on ka vabadus edastada maailmale peaaegu kõike mida soovime, olenemata sellest, millist erakonda toetame või mida usume.

Kuid me ei ole alati olnud nii vabad. Sel ajal, kui Nõukogude Liit oli kommunistliku võimu all olid valele inimesele vale asja ütlemise või valitsusvastaste vaadete avaldamise tagajärjed – isegi tehes seda suletud uste taga – jõhkrad.

Režiimi vastu sõna võtnud isikutele võidi esitada süüdistus nõukogude kriminaalkoodeksi alusel ja neile anti valik eksiili saatmise, vaimuhaiglasse paigutamise või sunnitöölaagris töötamise vahel.

Sõnavabaduse ranget kontrolli kehtestati ajaloo kõige pealetükkivama riigijärelevalveoperatsiooni abil. Kõige kurikuulsamalt viis Ida-Saksamaa salapolitsei Stasi läbi ulatuslikku luuramisoperatsiooni, et tuvastada ja purustada valitsusvastaseid tundeid enne kui need võisid levida. Kodudest töökohtadeni ja metroorongidest baaride ja restoranideni, Stasi kuulas pealt kõikjal, kus nad arvasid, et suudavad infot koguda.

Ükski eraviisiline vestlus, isegi sõprade ja perekonna vahel ei olnud riigi luuramise eest kaitstud. Stasi kasutas kogu seda infot inimeste kohta äärmiselt üksikasjalike ja isiklike kaustade loomiseks – tavalisest kodanikust kuni mässumeelsete pättideni. See info sai osaks ühest suuremast privaatse informatsiooni andmebaasist maailmas. Stasi dokumentide arhiivis on üle 111 kilomeetri faile kõigist pagaritest pankuriteni, luuletajatest lastearstideni.

Kui pidite eraviisiliselt peetud vestluste suhtes ettevaatlik olema, siis režiimi vastu suunatud avalikud protestiaktsioonid olid veelgi karmimalt keelatud. 1968. aastal korraldasid kaheksa teisitimõtlejat rahuliku istumisprotesti Moskvas Lobnoje Mesto platvormil. Protest, mida nüüd nimetatakse Punase väljaku meeleavalduseks, viidi läbi vastusena Nõukogude Liidu tungimisele Tšehhoslovakkiasse. Mõne minuti jooksul pärast protestijate poolt positsioonide sisse võtmist ründas KGB – Nõukogude Liidu peamine julgeolekuagentuur – seitset kaheksast proetstijast, peksis neid jõhkralt ja surus autodesse. Protestimises osalemise eest mõisteti enamus kaheksast osalejast vangi.

Protestiõiguse puudumine viis kodanikud rahulolematuse väljendamises äärmuslike meetmeteni. Mõned nõukogude kodanikud kasutasid radikaalse protestina isegi enda põlema panemist. Üliõpilane Jan Palach, Poola raamatupidaja Ryszard Siwiec, Tšehhi tööriistavalmistaja Evžen Plocek, Leedu keskkooliõpilane Romas Kalanta ja Ukraina insener Oleksa Hirnyk põletasid kõik end surnuks.

Režiimi vastu sõna võtnud isikutele võidi esitada süüdistus nõukogude kriminaalkoodeksi alusel ja neile anti valik eksiili saatmise, vaimuhaiglasse paigutamise või sunnitöölaagris töötamise vahel.

Eriarvamuste leviku vältimiseks jättis kontrollitud riigimeedia rahutustest ja protestidest sageli teatamata. Selleks, et enamik kodanikke ei teaks, et protest üldse aset leidis kui nad just sellest ei kuulnud salajastest allikatest.

See on võib-olla irooniline, et Nõukogude režiimi kukutasid lõpuks mitmed massimeeleavaldused ja ülestõusud sellises suuruses, mida vaevalt enne ajaloos nähtud on. 23. augustil 1989. aastal ühendasid umbes kaks miljonit inimest käed, et moodustada võimas inimkett üle kolme Balti riigi – Läti, Leedu ja Eesti – nõudes Nõukogude Liidust sõltumatust. Ja sama aasta 9. novembril läksid umbes kaks miljonit Ida-Saksa kodanikku Berliini müüri äärde ja hakkasid lammutama vihatud müüri, mis oli neid ligi kolmekümne aasta jooksul läänes elavatest sõpradest ja perekonnast eraldanud.

Päris inimesed: Jan Palach

16. jaanuaril 1969. aastal süütas Jan Palach ennast Tšehhoslovakkia kommunistliku valitsuse vastu korraldatud avalikus protestiaktsioonis Prahas Wenceslase väljakul. Prahas Karli ülikoolis majandust õppinud 20-aastane üliõpilane Palach suri vigastuste tõttu kolm päeva hiljem haiglas.

Enne enda süütamist saatis Palach mitmele kommunistlikule avaliku elu tegelasele kirja, milles nõudis tsensuuri kaotamist ja nõukogude jõudude ametliku ajalehe Zprávy levitamise peatamist. Palach kutsus ka Tšehhi inimesi üles streikima tema nõudmiste toetuseks.

Palachi 20. surma-aastapäeval 1989. aastal kujunesid Palachi mälestuskogunemised antikommunistlikeks protestideks. Protestid andsid hoogu sametrevolutsioonile, mis kukutas samal aastal hiljem Tšehhoslovakkias kommunistliku režiimi.

Arvatakse, et Palachi surm inspireeris veel kahte tšehhi – Jan Zajíci ja Evžen Ploceki – kes surid samuti järgnevatel kuudel enda põlema panemise tagajärjel. Enne Palachi pani Poola kodanik Ryszard Siwiec kommunismi vastu protestides end põlema. Siwieci surma varjasid võimud edukalt ja see tuli ilmsiks alles pärast kommunismi lagunemist. Palach polnud Siwieci protestist oma surma ajal teadlik.


Pin It on Pinterest