Vabadus reisida ükskõik kuhu ja igal ajal

Puhkused, reisimine ja isegi välismaal elamine on moodsa elu lahutamatu osa. Üldiselt on meil vabadus liikuda riikide vahel, et avastada uusi kohti ja kultuure enda soovide järgi.

Nõukogude ajal olid asjad aga väga erinevad. Ida ja Lääne vaheline piir oli karm ja andestamatu, jättes idabloki kodanikele vähe liikumisvabadust.

Vaid kaks kuud pärast 1917. aasta Vene revolutsiooni kehtestasid kommunistlikud võimud liikumiskontrolli, keelates oma kodanikel ilma riigi loata riigist lahkuda.

Vaatamata nendele kontrollidele jätkasid inimesed idablokist põgenemist. Viie aasta jooksul pärast II maailmasõda põgenes Nõukogude Liidu poolt okupeeritud Ida-Euroopast läände üle 15 miljoni inimese. Nõukogude võimu nõrgimaks kohaks oli piir Ida- ja Lääne-Berliini vahel ning paljud idasakslased emigreerusid Lääne-Saksamaale vaatamata sellele, et see tähendas ametlikult “Vabariigist põgenemise” kuriteo toimepanemist. Ida-Saksamaa võimud otsustasid 1961. aastal väljarände vastu võidelda ja püstitasid okastraadist tõkke, et takistada oma kodanike lahkumist Läände. Sellest tõkkest sai edasi Berliini müür – ida ja lääne vahelise lõhe suurim sümbol.

Inimesed olid lõksus ja iga põgenemiskatse võis lõppeda surmaga. Ajavahemikul 1961–1989 aastani Berliini müüri püsimise ajal suri piiriületusel umbes 140 inimest. Piirivalvurid tulistasid suurema osa neist surnuks, mõned uppusid ka Spree jõkke.

Nõukogude kodanike jaoks oli problemaatiline just liikumine idast läände. Isegi idabloki piires reisimine oli keeruline. Viisa anti ainult neile, kes reisisid kommunistliku valitsuse korraldatud äri- või diplomaatilistel reisidel.

Ajavahemikul 1961–1989 aastani Berliini müüri püsimise ajal suri piiriületusel umbes 140 inimest.

Inimesed olid reisimisel sunnitud leidlikud olema ja leidsid keerulisi viise, kuidas takistustest üle saada. Populaarseks said “jalgpallipühad”, mille käigus reisisid kodanikud teise idabloki riiki, kus kodumeeskond mängis läänest pärit meeskonnaga. Kuigi neil reisidel oli algselt valitsuse nõusolek, kes soovis, et Lääne inimesed näeksid fänne oma kodumeeskonna üle rõõmu tundmas, siis lõpuks selgus, et fännid reisisid hoopis selleks, et näha kõrgel tasemel Lääne jalgpallureid. Kui võimud olid seda mõistnud lõpetasid nad nende reiside lubamise.

Külma sõja sulades ja Nõukogude Liidu lagunemisel hakkasid inimesed otsuseid enda kätte võtma. Valitsused ei suutnud peatada kommunismist põgeneda soovivate kodanike lainet ja veed vallandusid paisu tagant. 1989. aastal eemaldas Ungari piiripiirangud oma naabri Austriaga ja selle tulemusel põgenes 13 000 seal asunud idasakslast Austriasse.

1989. aastal langes lõpuks kommunistlikust ajast pärit rõhumise kõige ilmsem sümbol – Berliini müür – mille lammutasid Saksamaa enda kodanikud. Müüri lammutamine ühendas ida- ja läänesakslasi esimest korda pärast kuuekümnendaid. Reisipiirangud kaotati ja ida-eurooplased hakkasid lõpuks nautima maailmas reisimise vabadust, mida Lääne elanikud olid juba aastakümneid nautinud.

Päris inimesed: Axel Mitbauer

19-aastane Axel Mitbauer oli Ida-Saksamaa ujumisvõistkonna üks säravamaid tähti, kes hiilgas 400 meetri vabaujumises. Mitbauer pettus raudse eesriide taga olevas elus pärast võistlustest osavõttu, kus ta kuulis lugusid elust Läänes ja otsustas seejärel põgeneda.

Pärast kuudepikkust kavandamist asus 1969. aasta augustis Mitbauer ujuma Läänemeres, hüpates välja liikuvalt rongilt, et Stasi maha raputada. Öö varjus ujus Mitbauer 22 pikka kilomeetrit üle Läänemere.

He used 30 tubes of Vaseline to protect himself against the freezing cold, and arrived at Travemuende with only his swimming trunks, flippers and a medal.

By the time the Wall came down, over 600 athletes had escaped to the West.


Pin It on Pinterest