Usuvabadus

Euroopas praktiseeritakse paljusid usundeid. Kuid olenemata sinu usust – olgu selleks siis tavapärane kristlus või midagi erilist nagu pastafarianism – on meil vabadus kummardada ükskõik millist usundit, mille me valime. See õigus on seadusega ette nähtud. Ehkki vaieldamatult toimub eri usku inimeste vahel vastasseis, austame enamasti üksteise usku ja elame üksteisega harmoonias.

Kuid see pole alati nii olnud. Nõukogude Liidu päevil olid kommunism ja religioon omavahel vastuolus. Nagu paljude teiste kommunistliku võimu all olevate igapäevaelu valdkondade puhul, erines ametlik seisukoht oluliselt tegelikult toimuvast. Usuvabadus lisati kommunistlike riikide põhiseadustesse, kuid praktikas kehtestas riik usulisele väljendusele ranged piirangud.

Miks siis usku käsitleti sellise ohuna?

“Religioon on rõhutud olendi ohe, südametu maailma süda just nagu see on vaimutu olukorra vaim. See on rahva jaoks oopium” on Karl Marx öelnud.

Kommunismi vanaisa Marx väitis, et religioon on lohutuseks neile, kes polnud selles maailmas õnnelikud. See pani inimesi leppima oma praeguse armetu olukorraga vastutasuks paremate väljavaadete eest teispoolsuses.

Pärast Vene revolutsiooni 1917. aastal tuli Lenin võimule ja püüdis usu täielikult kaotada. Tema järeltulijad, eriti Stalin, jätkasid seda tööd, otsides, vangistades ja pajudel juhtudel ka mõrvates usutegelasi, keda nad pidasid ühiskonnale ohtlikuks.

Stalini ühe puhastuse ajal 1937. aastal lasti maha 106 000 õigeusu vaimulikku ja hukati, mõrvati või piinati surnuks üle 400 katoliku preestri, samuti 900 nunna, munka ja usutegelast. Sel ajal oli katoliku kirikul 1200 pühakoda. Pärast puhastust jäeti järgi vaid kaks, ülejäänu muudeti taluhooneteks, üldkasutatavateks tualettideks, ladudeks ja kauplusteks.

Pärast II maailmasõja lõppu, kui sa elasid ühes riigist, mis langes nüüd Nõukogude Venemaa raudsesse haardesse oli avalikult usklik olemine sageli su jaoks surmaotsus. Nende riikide katoliiklike juhte, kes keeldusid türannia taustal vaikimast mõnitati, alandati avalikult või saadeti vangi. Usukoolid suleti ning paljud kirikud ja muud usuhooned muudeti ateismi muuseumiks.

Lastele ei õpetatud ateismi mitte ainult koolis, vaid Hruštšovi ajal – kes juhtis Nõukogude Liitu 1953. aastast alates kümme aastat – muutus oma lastele usuõpetuse õpetamine ebaseaduslikuks. Riik muutus religiooni igast eluaspektist kustutamise osas fanaatiliseks.

Riik muutus religiooni igast eluaspektist kustutamise osas fanaatiliseks.

Tavaliselt mõtleme Natsi-Saksamaale kui kuuleme kedagi koonduslaagritest rääkimas, kuid pärast sõda kasutasid idabloki riikide valitsused neid lihtsalt oma usku järgivate kristlastest vaimulike ja tavaliste inimeste vangistamiseks ja mõrvamiseks. Ungaris Recski ja Kistarcsa laagrites mõrvati tuhandeid kristlasi. Ida-Saksamaa, Tšehhoslovakkia, Bulgaaria ja Rumeenia valitsused diskrimineerisid kogu organiseeritud usku.

Üllataval kombel tegid aga nõukogulased erandi ühele usundile, mis režiimi puhastusest suhteliselt lihtsalt pääses – Islam. Esmapilgul on raske mõista, miks Nõukogude Liidus moslemite tegevust aksepteeriti, kuid on üks rühm riike, keda Nõukogude Liit pidi hoidma enda poolel ja need asusid Lähis-Idas.

Miks? Nõukogude Liidu hinnangul oli nende riikide toetus ülitähtis oma eesmärgi saavutamiseks suruda Lääne kapitalism põlvili. Nad riskisid nende riikide eemaldumisega kui nad ahistanuks Lõuna-Venemaa moslemi elanikkonda, mistõttu koheldi islamit eriliselt. Moslemitel lubati saada kommunistliku partei liikmeks samas kui õigeusu kiriku liikmetel seda õigust polnud ja võimud lubasid moslemitel isegi reedet pidada puhkepäevaks.

Kogu külma sõja jooksul muutus religioon võimudele püsivaks peavaluks ja hoolimata kõigist püüdlustest peatada inimeste uskumusi ei suutnud nad seda teha. Kaheksakümnendate aastate lõpus muutus see peavalu kõikvõimsaks migreeniks, kuna pühakodadel oli keskne roll inimeste koondamisel, et nad saaksid rahulikult protesteerida autoritaarsete režiimide vastu.

Päris inimesed: Kardinal Wojtyła

1978. aastal sai Poola Krakowi kardinalist Wojtyła`st paavst Johannes Paulus II. Vaatamata kõigile riigi jõupingutustele oli Poola kogu kommunistliku valitsemise ajal jäänud väga katoliiklikuks ja nüüd oli üks poolakatest paavst.

Järgmisel aastal külastas ta kodumaad ja hoolimata valitsuse pingutustest tema visiidi tähtsuse vähendamiseks, tuli teda tervitama üle 13 miljoni poolaka.

Tema sõnum – kristlus (mitte marksism) on tee tõelise inimvabaduseni – helises tema järgijate rinnas. Paavst Johannes Paulus II esitas Lääne valitsustele väsimatult avaldusi usulise rõhumise kohta Idas ja oli 10 aastat hiljem kommunismi lagunemisel keskne tegelane.


Pin It on Pinterest